Eestikeelne Piibel 1997
2. Makkabite 7 Sellepärast siis maailma Looja, kes on kujundanud inimese sünni ja on kavandanud kõigi olendite tekkimise, võib armulikult anda teile jälle hinge ja elu, nii kindlasti nagu te nüüd iseendast ei hooli tema Seaduse pärast.”Kuna Antiohhos arvas, et teda põlatakse, ja kahtlustas, et teda pilkavalt kõnetatakse, siis ta püüdis noorukit, kes ainsana oli alles jäänud, mitte ainult sõnadega manitseda, vaid tahtis ka vannetega veenda, et ta teeb tema rikkaks ja õnnelikuks, peab teda sõbraks ja usaldab temale ameteid, kui ta taganeb oma vanemate Seadusest.
Et aga noormees seda üldse tähele ei pannud, siis laskis kuningas kutsuda ema ja manitses teda andma poisile nõu, mis ta päästaks.
Pärast tungivat manitsust nõustus ema oma poega mõjutama.
Kuid ta kummardus poja ees ja pilkas seda julma hirmuvalitsejat, üteldes vanemate keeles nõnda: „Mu poeg, halasta minu peale! Olen sind üheksa kuud oma üsas kandnud ja kolm aastat imetanud. Olen sind kasvatanud, hooldanud ja hoidnud su praeguse elueani.
Ma palun sind, mu laps, vaata taevast ja maad ja silmitse kõike, mis seal on! Ja mõtle, et Jumal on selle teinud olematust, ja et inimsugugi on sündinud selsamal viisil!
Ära karda seda timukat, vaid ole oma vendade vääriline ja mine julgesti surma, et saaksin sinu koos su vendadega tagasi Jumala armuajal!”
Aga kui ta alles rääkis, ütles noormees: „Mida te ootate? Mina ei kuula kuninga käsku! Ma kuulan Seaduse käsku, mis meie vanemaile on antud Moosese läbi!
Ent sina, kes oled heebrealastele teinud igasugust kurja, ei saa põgeneda Jumala käte eest!